Nädal 5 (24.-28.03): Γειά σου! ja liiga palju viimaseid kordi

24. märts oli mu viimane praktika päev. Käisin mereääres jooksmas nagu mul rutiiniks on saanud. Siis suundusin Zorbaz pagariärisse, kust ostsin ühe mehelikuma tort, mis neil oli (šokolaadi). See pakendati aga kõige Barbie roosamasse karpi maailmas, nii et kogu mehelikkus kadus silmapilkselt. Siis kõndisin kibe-kiirelt 35 minutit krõbedas kuumuses hotelli, tort sulemas. Ilmselt sai sellest üks suur pruun plönn. Ma olin tellinud oma toakaaslase abikaasalt, kes tuli just reedel ka Küprosele, Vana-Tallinnat ja šokolaadi, sest ma muidugi unusatasin kingitusi Eestist kaasa võtta. Andsime need oma köögi kokkadele üle ja tänasime neid südamest. 

Viimasel päeval anti meile suur vastutus. Oli väga vähe töötajaid ja me tõime ise sahvrist kõik vajaliku. Kuna kokad olid väga hõivatud oma tööga, saime me väga vähe juhendamist. Me olime omapead. Kolm praktikanti tegid ära järgmiseks õhtuks ettevalmistused, mida tavaliselt teevad kaks täis kokka pluss meie, praktikandid. Tundsin ennast nagu täisväärtuslik töötaja, kes on visatud üksikule saarele. See vastutus oli hiiglaslik ja näitas suurt usaldust kokkade poolt. Minu arvates oleks võinud nad meie vastutus taset juba palju varem tõsta. Siiski olen üsna kindel, et lõikasin lillkapsast liiga palju. Buffee tegin täiesti üksi. Selles olen ma küll imeline. Nad peaks mu tööle võtma. Kurat küll!

25.märts oli veel viimane šoppamise päev. Me kondasime toakaaslasega umbes kolm tundi King Avenue Mallis, kus me jõudsime osta mürgiselt magusa cinnabonni (Ameerika versioon kaneelirullist), veel viimast korda Küprose kohvi, kingitusi ja saime spontaanse idee teha šokolaadiküpsiseid. Oli Kreeka iseseisvusepäev ja enamus kohti oli kinni. Nii me siis panime oma pommiahju tööle ja küpsetasime kaks tundi küpsiseid. Miks kaks tundi? No kui sa paned kaks ülemõtlevat pagar-kondiitrit tegema võõraste komponentide ja võõra (peaaegu olematu) tehnikaga küpsiseid, siis sellega lihtsalt võib kogemata minna kaks pikka tundi. Upsi. Aga valmis me need saime ja ohsaa kui head. 

26.märtsil käisime paari eestlasega Limassollis. Meie buss, mis väljus Toyota nimelisest peatusest, hilines nagu kõik Küprosel hilineb – õnneks ainult pool tundi. Ja siis seisime me veel püsti keset kihutavat bussi 1 ja pool tundi! Me jõudsime kohale ja läksime sööma. Minu lemmik magustoiduks siin on saanud doukissa. MacDonaldsis oli see aga nagu sööks keedetud kaktust. Ma ei tea, miks ma üldse midagi head ootasin. Kõndisime ringi ühes suures ostukeskuses. Sinna meie aeg läkski. Jõudsin pärast veel osta emale Kreeka kunstniku tehtud salli ja süüa ühes chillis boho baaris halloumit – minu lemmik juustu siin maailmas. Seal oli kõige toredam teenindaja kogu maailmas. Tundsin nagu Jeesus oleks meile halloumit ja kohvi serveerinud. Kokkuvõtteks on Limassoll üks jube linn. Kasside asemel on seal tuvid. Vanalinn on igav, kui välja jätta üks lahe katus täis vihmavarjusid. See tundus mulle nagu suur ja võõras tolmuimeja, mis mu elumahlu välja imes, sest ma olin pärast seda nii väsinud. Nii nii väsinud. Tagasiteel saime istuda. Kui me Paphosesse jõudsime, tundsin et olen jälle kodus. Ma armastan Paphost! Kohe bussist välja minnes tundsin, et väsimus kaob. Kõik teed olid tuttavad ja kassid igal pool. 

See päev ei olnud aga veel läbi. Me olime nii hilja tagasi jõudnud, et pidime otse restorani lendama, kuhu meie Erasmuse kordinaator oli meid kutsunud. See oli vist esimene kord viie nädala jooksul kus me kõik eestlased kokku saime. Sõime meze’t (erinevad väikesed road) ja jagasime oma küpsised laiali. Siis läksime paari eestlasega veel viimast korda Inglise pubisse, et jalgpalli vaadata. 27.märts panime oma kodinad kokku ja ma tatsasin veel viimast korda üles mäkke, et kohviubasid osta. Olen juba kuu aega otsinud värvilist kaussi, aga ükski pole minu maitsele sobilik olnud. Siis aga kogemata sattusime poodi, kus mind teretas üks mereroheline kauss ja palus härdalt, et ma ta kaasa võtaks. Seda ma siis tegingi: ostsin Kreeka kunstniku tehtud savikausi, mis meenutaks mulle Eestis viibides, et kuskil on päikeseline paik koos selge mereveega, ja ootab mind uuesti tagasi. Õhtul kutsuti meid paari eestlase juurde hävitus õhtusöögile ehk neil oli nii palju toitu üle, mis vajas söömist. Me tegime kaasa ka küpsiseid ja viimase quinoa roa külakostiks. Külla jõudes hakkasime kokkama: tegime ülejäänud koostisosadest riisisalati ja pasta; ahjus friikad ja pitsa. Meil oli ikka nelja käiguline õhtusöök, mis täitis vatsa oksendamise piirini täis. Oli ilus õhtusöök rõdul, kus me nägime viimast vaadet pimedast Paphose vanalinnast, mis kaugelt säras. 

28.märts ärkasin ma vara, et käija veel viimast korda mereääres. Lisasin merevette paar soolast pisarat ja ütlesin head aega oma lemmik kohale Paphoses. Siis istusime toakaaslasega, kes oli parim toakaaslane üldse, veel viimast korda oma rõdul ja sõime viimast korda Küprose parimat jogurtit, mida ma olin iga hommik juba viis nädalat järjest sisse ahminud (sest see on parim jogurt üldse). 

Ja siis saigi kõik läbi: sõidsime lennujaama üksteise süles, sest miks mitte (või sest buss oli liiga täis), jamasime veidi kohvritega; ootasime lendu, mis muidugi hilines (sest see on Küprose viis) ja lendasime tagasi jääaega. 

Γειά σου! [Yas-su] tähendab “head aega!”. Samas tähendab see ka “tere!”. See ei ole hüvasti jätmine, sest Paphosest on saanud mu kodu. Ma leidsin uued sõbrad. Õppisin sibulaid hakkima nagu üks ninja. Ja ma õppisin elu mitte nii tõsiselt võtma, nagu ühele eestlasele kohane on. Sellepärast ütlen ma Küprosele – Γειά σου! Küll me veel kohtume!