Nädal 4 (17.–23.03): imed kukuvad taevast alla

 

18. märtsil juhtus midagi nii vapustavat, et see peaks olema maailmaimede nimistus. Ma läksin tööle ja hakkan tegema oma tavalisi asju ehk porgandi koorimist, ja Fotis ütleb karmilt: “Laura, stop what you are doing!”. Minu esimene mõte oli, et võibolla, mingil kohutaval viisil, olin ma porgandeid valesti koorinud. Mis minu arvates ei ole küll võimalik, aga ega mina porgandite koorimise super ekspert ei ole. Olen lihtsalt tavaline ekspert. Ta kutsus mind enda juurde ja küsis teiselt kokalt, Pillelt (kes on mees): “Do you want Laura or not?”. Ja nii sain ma päris koka poolele. Meil on köök praktiliselt kaheks jagatud: ühel pool on need kes lihtsalt lõikavad toorainet, teisel pool on päris söögi valmistajad, kes keedavad kõik kokku. Mõelge sellest köögist kui Küprosest endast, mis on jagatud kaheks: on Kreeka pool ja Türgi pool, et Türgi poole minna, vajad sa passi. Ja see päev anti mulle pass! Ma sain maitsestada kala ja ritta panna kana ja lõigata kõrbenud liha. Ja kõige parim osa: ma sain teha burgereid. Kahjuks on buffee burgerid nagu kõige igavamad kivid maailmas: need on lihtsalt külmutatud saiad, korraks ahju visatud kotlett ja see on kõik. Mõni sai veidi marineeritud sibulat, aga seda oli nii vähe, et tahtsin kohe luubi välja otsida. Kindlasti maitsesid need ka nagu kivid. Ma palusin neid, pisar silmis, et ma saaksin panna mingit salatit või juustu selle igava kuiviku vahele, aga nad ütlesid: ei tohi! Nagu oleks ohtlik, et ma teen toidu maitsvaks või midagi. Aga siiski, ma sain teisele poole kööki, kus päris kokad ringi tatsasid ja tundsin ennast nagu äsja kroonitud kuninganna. 

Buffee tegemine läks mul sellel õhtul aga “lappama” nagu noored ütlevad. Jändasin üksinda magustoitude ja jäätisega. Lisaks oli külma laua tegija venelane, kes kogu aeg ära kadus. Üks roosas pusas härrasmees soovis värskelt pressitud apelsinimahla ja…see on liiga pikk ja vaevaline lugu. Üritan seda ikka unustada. 

19. märts sain ma peaaegu surma. Kuna ma armastan merd ja kõnnin alati rannapromenaadi kaudu praktikale, siis ei saaks ka jumal mu teed takistada. Või nii ma arvasin. Hakkasin siis mina kõndima tööle, ja järsku: päike kaob ära. No olgu, küll see tagasi tuleb ja kõmbin edasi. Siis: väike vihmake. No olgu, panin jope selga ja kõmbin edasi. Siis: vihm muutub paduvihmaks. No olgu, küll see üle läheb! Siis jõuan mere äärde ja lained on sama kõrged kui Everest oleks steroide tarbinud. Zeus oli vist Poseidoni Big Maci ära varastanud, et ta nii marus oli. Sest MA OLIN OTSE SÕJA KESKEL JA KARTSIN OMA ELU PÄRAST! Tuul liigutas mu jalgu ilma, et ma saaksin ise oma jäsemete suuna eest otustada. Vihma sadas püssi pauguna taevast ja ma arvasin, et olin pimedaks jäänud, sest no ei näe kus on kuristik ja kus on mu teerada. Kui ma hingeldades praktikale jõudsin, olin ma nagu pesumasinast läbi käinud: aluspüksteni märg ja kogu ilus meik voolas hirmutava maskina mu näolt põrandale. JA MA PIDIN OMA LÄBIMÄRGADES PRAKTIKARIIETEGA TERVE ÕHTU OLEMA! Iga samm oli kriuksatus ja seal kus ma seisin jäi loik nii et tundus nagu ma oleksin maha pissinud. 

Siiski juhtus see päev ka ime: üks hotellis töötav kondiiter kutsus mu kohtingule. Küprosel oli palju küsitud mu numbrit ja ma vastasin alati eitavalt. See poiss aga kutsus mu lihtsalt jalutama ja käitus nagu härrasmees. Nii ma siis saingi kohtingu ühe häbeliku Küprose mehega. 

22. märt läksime kohtingule. Kahjuks oli poiss aga liiga häbelik minu maitse jaoks. Lisaks, kui 24-aastane tüüp küsib: “What’s your favourite colour?”, no mul lihtsalt ei ole sõnu. Sain ainult südamest naerda, sest tundsin, et olen kohtingul 12–aastase plikaga! Ilmselt oleks ma pidanud hoiatusmärke juba varem nägema, sest see poisike oli mind vaid paar korda läbi klaasi piilunud ja minu välimuse järgi otsustanud mind välja kutsuda. Lisaks leidis ta mu Instagrammi üles, mis on väga hirmutav, sest mul on seal hoopis teine nimi. Siiski sain ma proovida souvlakit ja naljaka kohtingu mälestuse. 

22. märtsi õhtul läksime kamba eestlatega veel välja ka. Jõudsime ikka tagasi Flairsi klubisse, kus meie näod olid juba teenindajatele tuttavad. Seekord oli aga meeleolu teine: joogid kohutavad, muusika kohutav, tantsida ei saanud, sest liiga palju Briti mehi ummistas tantsupõranda – mõni kõvem vend tegi postitantsu ja teised veel kõvemad vennad alustasid poksimatši koos paari lendava kokteiliklaasiga. Meie tuju läks nulli. Lahkusime ja tantsisime lihtsalt ühe poe ees tänaval. 

23. märts oli ka imesid täis päev. Halbu imesid seekord. Me ei saanud buffee lauda teha! Esimest korda selle praktika jooksul jäeti meid kööki koristama ja krutoone lõikama. Ma olin nii löödud, sest mulle väga meeldib seda teha. Lõpus oli veel üheks imeks see, et saime kokkadelt burgeri. Väga armas neist, aga ma oleksin eelistanud buffeed teha.