Nädal 2 (03.-09.03): ellujäämise ABC

Päike on nüüd päevitamiseks küps ja inimesed grillivad end rannal lesides nii pruuniks, et kanniballid saaks ikka krõbeda suutäie. Mul ei ole vaja enam GPS-i, sest rajad on sisse tammutud ja isegi kõige salajasemad teed pole mulle enam salajased. 

Praktika on ka juba tuttav ja elu on langenud rutiini. Ma olen nüüd ka graafiku järgi lõplikult kööki visatud. Ei mingit kondiitri tööd mulle. Saan magusat vaid buffet'is noaga torkida. Ja vabal päeval proovisin teha Küprose ahjus kaerahelbeküpsiseid, mis tulid üsna hästi välja, aga ahi ise tegi sellist lärmi, et kutsu või pommirühm kohale. Lisaks ei olnud siin ahjuplaati ja pidin kasutama selle asemel hoopis praepanni. 

  

Praktikal ma peamiselt koorin porgandeid, hakin juurvilju, koristan ja peale pausi teen õhtusöögi buffee lauda. Üks päev sain isegi mingeid kahtlaseid sibula palle teha, aga muidu hoitakse mind päriselt toidu valmistamisest ikka eemale. Paistab, et naistel sinna kööki, mis on domineeritud tulihingeliste meeste paraadist, väga asja ei ole. Nad räägivad valjult, suitsetavad nagub Pompei vulkaan hakkaks jälle purskama ja on nii armunud oma rahvus muusikasse, et lasevad seda köögis ringi karates nii kõvasti, et ka Eestisse peaks seda kuulda olema. Mehed Küprosel on üldse ohtlikult pealetükkivad: nad julgevad tulla tänaval ligi ja küsida kohe numbrit või jälitada sind Vanalinna tänavatel, kuni sa jooksu pistad. Eestist tulnud tüdrukuna on see šokeeriv. Aga eks kõigega harjub ära. 

Mida ma olen siin olles õppinud? Et Eestis on liiga külm, et eksisteerida? Jah. Et Paphose koerad hakkavad täpselt kell 8 karjuma ja neile peaks maksma äratuskellaks olemise eest? Kindlasti. Et Küprose magustoidud on appi-karjuvalt magusad. Jah: hotellis Küprose teemalisel õhtusöögil proovisin nende kuulsat baklavad ja teisi magustoite. Selline tunne on, et minu hambad langesid koomasse.

Ja siis olen ma õppinud kõige olulisema sõnavara, et ühes Küprose hotelli köögis ellu jääda. Ma kirjutan kreeka keelsed väljendid häälduse järgi, sest nendele päriselt grammatiliselt korrektset vastet ma kahjuks ei leidnud. 

Esimene on cling-film, mis on inglise keelne sõna ja tähendab “toidukilet”, mida nad kasutavad ikka arulagedalt palju. Mitte küll nii palju kui nad ütlevad vame ehk “lähme”, viidates suitsupausile. Kindlasti ei saa ilma sõnata lanza ehk nõudepesu ruum. Sinna peab viima kõik musta rezho ehk nõud (GNid). Kui saad millestki aru, ütle taxi. See tähendabki “saan aru”. Ja ne tähendab "jah", uskuge või mitte.

Siis olen ma veel õppinud, et takosid 4 tundi järjest tehes ja samal ajal joostes jäätiseleti vahel, on üks paras trenn.

Mida ma veel see nädal tegin? Käisin vanalinnas Küprose kohvi joomas. See on puruline väike ekspresso laadne jook, mis oli tõesti jumalik. 

Siis tegin ma veel risotot, mille soolasin üle, aga see oli veel söödav :). Lisaks olen jalutanud nii palju, et jalad on villis ja hommikul on tahtmine invaliidiks hakata. 

Kuidas siis Paphosel ja köögis praktikat tehes ellu jääda? 

Minu soovitused on järgmised: 

1. Naine, jookse kiljudes eemale kõigist meestest, kes hakkavad sinuga tänaval rääkima.

2. Tarbi Küprose magustoite ohutus koguses. Näiteks näpuotsatäis kahe aasta tagant.

3.  Õpi ära need sõnad, mis ma ülal välja tõin.

4. Ela rannas nii palju kui võimalik.

5.  Ja kõige olulisem, mida ei tohi iialgi unustada: ära viska vetsupaberit vetsupott!! Seda ei tohi Küprosel enamasti teha, sest muidu tekib ummistus.