Nädal 3 (10.-16.03): kohaliku turisti pajatused

Paphoses on nüüd märtsi keskel kõige imelisem aeg ühele Eesti külmavaresele. Väljas saab käia vaid bikiinides, et igal võimalusel merre hüpata. Turiste ei ole veel nii palju ja saab täitsa vabalt hingata. 

See nädal tegin praktikat 4 päeva järjest. Nad usaldavad mind nüüd nii palju, et mind on üksinda pandud magustoidu buffee lauda tegema. See on mul nii käpas, et nad peaks mulle selle eest juba maksma hakkama. Ka köögis olen näidanud piisavalt initsiatiivi, et mulle on isegi hakatud ütlema mille jaoks ma midagi hakin. Ma tean, kuidas asjad käivad ja kui keegi ütleb: cut the grilled vegetables, siis võib minu peale loota. Ma tunnen nagu ma oleksin tööl, mitte praktikal, ja see on hea tunne. Lisaks õpetas peakokk Fotis mind isiklikult tegema päris risottot. Ma kutsun seda Risotto à la Fotis’eks. Sain ka huvitava moussaka retsepti, mida tahan kindlasti proovida.

Kui neli päeva sai rabatud, läksime reedel kambaga sadamasse. Kõigepealt sõime gelatot É cosi jäatiseputkas, mida soovitas mulle üks kohalik härrasmees. Kindlasti peab sinna minema pistaatsia jäätist sööma, mis on tehtud päris pistaatsiast, mitte mingist pulbrist. Ja ohsaa, oli see ikka fantastiline gelato! Siis kõndisime ringi Paphose arheoloogilisel alal, mis on nii vana, et seal on praktiliselt ainult paar kivi ja sammast püsti jäänud. Seal on veel Dionysuse maja, mis oli kõige huvitavam koht pargis. Majas on mosaiigid, mis kujutavad palju veinijumalat, Kreeka mütoloogiast pärit stseene (Ikaros, Daphne, Scylla jne) ja ilusaid mustreid. Seda tasub vaatama minna küll, aga soovitan kõik muud kivi hunnikud rahule jätta. Lisaks ei soovita ma sinna minna keset päeva, sest päike üritas meid see tund aega julmalt lödiks inimesevedelikuks hävitada. Sadamas on ka väike kunsti ja käsitöö laat, kust saab kohalike kunstnike ehteid, maale, keraamikat jne. Kui otsite ilusaid suveniire, mis ei ole toodetud Hiinas, siis astuge sealt kindlasti läbi.  

Siis läksime paadiga sõitma, mis oli kõige lahedam kogemus siiani, kui välja arvata see, et ma jäin paariks minutiks paadi vetsu vangi. Paphose meri on väga selge. Me sõitsime kollase paadige läbi Poseidoni valduse, kuulates Taylor Swifti ja APT-d kohalikust Grazy raadiost. Ma viskasin jalad üle parda ja nautisin  külmi soolaseid pritsmeid, mis mu jalgu maitsesid. Me möödusime laevavrakist, mida saime vaadata läbi augu laeva põhjas. Kuigi ega väga midagi aru ei saanud, aga elamus oli ikka. Ja siis läksime me laguuni ujuma otse paadilt. Jõin korraliku sõõmu soolast merevett ja üritasin muteeruda merineitsiks, et ma saaksin igavesti meres elada.

Pärast ujumist korisesid meie kõhud nagu memmede koor laulupeol, nii et läksime Ta Mpania’sse sööma, mis ei ole mingi turistikas, vaid korralik restoran täpselt mere ääres. Olin sellest lugenud paljudes reisiblogides ja olin tahtnud sinna ammu minna. Ma olen kultuuri narkomaan, ja armastan reisides süüa rahvustoite. Nii ma siis proovisin moussakat, mis on praktiliselt Kreeka lasanje. Hotellis tegi seda üks kõige toredam Ungari kokk, kes ka lahkelt mulle retsepti andis, aga ega ma seda maitsta ei saanud. Nüüd, nähes seda restorani menüüs, oleks ma isegi oma südame maha müünud, et seda proovida. Lisaks võtsime ka ouzo shot’i, mis on nende kohalik aniisist aperatiiv. See oli küll kohutav pettumus, aga mouusaka ja Küprose KEO õlu tegi kõik tasa. Kui tulete Paphosesse, minge Ta Mpania’sse, sest teenindus, vaade ja toit on kõike väärt. 

Laupäeval läksime Eesti kambaga välja pidutsema. Flairs oli see baar kuhu lõpuks jõudsime ja meid tervitas kohalik Küprose teenindaja öeldes eesti keeles “tere!”. Pidime veits ootama, sest õhtu oli veel varajane ja inimesi vähe, aga kui DJ pani ABBA käima, pani ta ka eestlaste jälad liikuma. Tantsisime retro stiilis kuni DJ muusika valik sõitis kraavi. Siis astusime paar sammu üle tee asuvasse Karaoke baari (Boogies Karaoke bar) koos kamba briti meestega, kes tõesti ei osanud laulda. Meie oma poiss, Markus pani Frank Sinatrat nagu ingel. Lõpuks tegin temaga koos duetti lauldes ABBA Super Trouper’it.