Nädal 1 (24.02.-02.03): kaootilises paradiisis koos 1000 kassiga

Oli Eesti Vabariigi sünnipäev ja meie sõitsime Küprosele. Me jõudsime öösel kohale ja meid võttis vastu jäine õhk ja troopilised palmid. Lisaks veel üks dressipükstes mees, suits käes. Ei ole täpselt teada kuidas me lennujaamast korterisse jõudsime. Mäletan vaid, et härra Dressipüks sõitis valel pool teed, juhtides busssi koos logiseva haagisega. Me sõitsime nagu meid jälitaks 1000 vihast kassi  ehk me olime kohal sama kiiresti kui kestab Eesti suvi. 

Aga me jõudsime korterisse. Me jõudsime magama. Ja jõudsime ärgata umbes 4 tunni pärast, et minna praktika kohta üle kaema. Minu praktika kohaks on Olympic Laguun: väga suur hotell, kus käivad ainult inglased ja kaks eestlast. Siin Küprosel on asjad teistmoodi. Elu siin on uperkuuti ja “võta rahulikult, mees” vibe’ga. Nad ütlevad: kell 13:30 ole kohal, aga tegelikult sa pead tulema kell 14:08. Täpselt. Kella siin ei eksisteeri, aga kuidagi saab kõik tehtud ja üsna mesimagusalt ka veel. Nad oskavad elada positiivselt koos päikese ja Aphrodite lainetega. Minu esimene päev läks kaotsi pikale jalutusele vapustava mere ääres ja pidevalt Google Maps’i jõllitades navigeerides liikluses, mis on võrreldav F1 ralliga. Käisin poes, kus ma ostsin võid 3.55€ eest. Hinnad on sama halvad kui Eestis. Õhtul tegin pastat ja nautisin ilusat päikeseloojangut meie korteri rõdult. Avastasime ka, et duši vesi on võrreldav Eesti talvega- see ei läinud isegi leigeks. Tuli välja, et Veebruari lõpus on Küprosel hetkel talv ja ilm on üsna külm. Sellega kaasaneb ka probleem veega, sest nende pesuvesi asub katustel, kus päike tavalistes tingimustes selle päikesepaneelidega üles soojendab. Ilma päikeseenergiata kasutavad nad teist süsteemi, mis on aga üsna ebamugav. Nimelt peab ühte nuppu toksima kolm korda, ootama tund aega ja laskma dušist umbes 10 minutit külma vett et saada kuuma vett. Ma jään selle ajaga muldvanaks! Nii saime paar päeva külma vett "nautida", kuni süsteemiga kohanesime.

Praktika on hotellis väljakutsuv. Ma peaksin töötama kondiitri poolel, aga kuna olen õhtuses vahetuses kl 14:00-22:00, siis kondiitrid sellel ajal ei tööta. Mind pandi hoopis koka kööki. Tüdruk, kes ei ole saanud mingit nugade treeningut, peab järsku hakkima kauneid sibula viile ja koorima 3 tundi porgandeid. Lisaks sai minu ülesandeks õhtusöögil magustoidu bufee laua katmine ja läbiviimine, mis on tegelikult väga keeruline: ma pean teadma kus kõik on, elegantsel viisil laua katma, sildid panema õigetele toodetele, õhtusöögi ajal pidevalt uusi tooteid juurde lisama. Kõigele lisaks jäätist jagama ja lõpus kõik ära koristama…jah, ka põranda. Nii läks kaks esimest päeva. 

Minu kolmas päev oli vaba: kui välja arvata ootamatu kolimine uude korterisse. Meie korter oli nimelt maha müüdud ja uued inimesed tahtsin sisse kolida. Nii pakkisime oma pilla-palla kondid skeletiks kokku ja sõitsime paar minutit eemal asuvasse korterisse. Eestlase moodi kartsin ma, et kõik läheb nüüd halvemaks, aga saime hoopis parema korteri. Mere vaatega! Käisime ka Paphose Vanalinnas, mis jääb kahjuks alla Tallinna Vanalinnale. See on mäeotsas ja silmi pimestab ilus merevaade, aga peale suveniiri poodide ja paari väikese sammastel majaga, ei ole seal palju uurida. Aga lõbus oli ikka! Aga ma ei soovita kuskil Vanalinnas toidupoodi küll minna. Minimarket ei tähenda mini-hinda. Siiski saime kõik vajalikud toorained, et teha üks maitsev risotto ja nautida õhtusööki päikeseloojangul. 

1.märts oli hotellis Mehiko õhtu, kus mind pandi takosid tegema. Ja sai neid ikka tehtud…4 tundi järjest kõigi ees buffeti lauas. 2.märts oli kartuli päev, sest tervelt 3 tundi hakkisin ma kartuleid. 

Ja nii möödus esimene nädal! 1.märtsist edasi on ilm nagu hea Eesti suvi. Meie uues korteris on vann ja kuum vesi. 30 minuti kaugusel on mässav meri ja 1000 kassi ei ole mind veel ära söönud.